Advendiüllatus,või mis see nüüd oligi...

Hei,hopsti,hommik nagu tavaliselt! Pissile,pissile,pissile! Õnneks mutike taipas,koperdas üles,oigas ja toppis end riidesse.Keksisin tal jalus , nagu suutsin.Tegin ilmatu kõrgeid hüppeid! Sinine vestike selga,punane rihm kaela,"sulgur" nihutati kinni ja jooksuga trepist alla Ooh kui mõnus,ei taha jalga mitte üles tõstagi!
  Kes? Kes? Kes?See on vist Belka ja on oma veidra peremehe õue toonud.Jooksen ja nuhutan,kas tal need "päevad"lõpuks läbi.Hops,mis juhtus??Vabadus! Mutike jäi kaugele maha,aga valge matsaka Belka sain kohe kätte.RIHMA TÕMBASIN KATKI!On mul allas jõudu!Mutike pragama ei hakanud,sest olin väga sõnakuulelik.Jalutasin viisakalt,sibasin ilusti oma välisukse poole,tegin kõik,et hästi pai paista.
 Nüüd on mu soov jõuluvanale(Ei tea,kes see veel on),et saaksin uue jalutus rihma.

Eh tõ,kakoi kudrjavõi!

Eh tõ...!
Mutike saatis mind möödunud teisipäeval jälle pügama.Ega see mulle tegelikult ei meeldi : tiritakse, pestakse, föönitatakse,lõigatakse minu karvast kasukat,.kammitakse ja tont teab...Hea, et mutike täpselt ei tea, mida tehakse,muidu ta ei korrutaks ikka ja jälle : tarvis pügada,vaja pügada, aeg pügada...Lasku ennast kord pügada,kas siis ikka võtab sülle, pistab autosse ja kõik.Minu vastupunnimist ei pane keegi tähele!!!
  Aga uhke tunne on küll, kui ma kena ja värskelt onduleeritud olen.Jalutan uhkelt ,võtan vastu komplimente:Oi,kui armas! Nii kena kutsu! Väga ilus koerake!Tahan teda endale!
Mõnikord muutub liigne tähelepanu lausa tüütuks ja ajab hirmugi naha vahele.Ega kellelegi väga meeldi, kui mutikeselt järjest päritakse:Kas võib pai teha? Tuleb vist urisemine ja näpust hammustamine selgeks õppida, kui fännid liiga pealetükkivaks muutuvad.
Pean vene keele selgeks õppima, sest eile ehmatas üks turske mees mind nii ,et minust koos oma prouaga möödudes naeratas ja lausus mürinal: Eh tõ, kakoi kudrjavõi! Tõmbasin saba lönti ning lidusin minema.Hirm tuli peale!!!

Uus kuueke

Uus kuueke.
Uuest kuuest on luuletajad väga palju salme loonud, aga siin on minu variant
Mu endine kostüümike jäi lootusetult väikeseks  - jopist sai lühike vestike.Ühel päeval tuli Kaie salapärase näoga ,võttis kotist ilusa sinise kostüümi ja hakkas seda mulle selga topima. Minu vastupunnimisest ei teinud ta välja,muudkui toppis mu jalgu selle imeliku riide sisse.Ise muigas,mina olin hirmu täis.Olen lihtsalt nii väike ja igaüks võib mind solvata !!! Ilmad olid õnneks soojad ja seda veidrat kuube polnud iga päev vaja,või mis mina sellest vajadusest teadsin.Unustasin selle veidruse hoopis!
 Eile toppis mutike mulle ise selle veidra eseme selga.Päris mõnus oli! Soe ja mõnus.Inimesed vaatasid mind  õues ja muigasid,mina ei lasknud end segada,patseerisin tähtsa näoga ringi.Küll inimesed on nutikad,aitäh Kaiele,loodan saada uusi joppe ning kasukaid!

Kaie juures..

 Mutike sõitis oma õe juurde Pärnu-Jaagupisse ja mina jäin üksi koju..Siis tuli Kaie ja viis mind enda koju.Ma jooksin palju kordi ukse juurde ning pirisesin,aga mutikest polnud kusagil...
   Kaua ikka võib!Tegelikult oli seal päris mõnus.Ruumi ka märksa rohkem,eriti see tore rõdu või terrass,nagu nad ise ütlevad. Harjusin ära ja  polnud viga,päris tore oli.Siis tõi Kaie mind koju ja mutike oligi toas!Pean harjuma oma mutikesest mõnikord lahti laskma ja Kaie on ka hea ning nunnu...

Kooliskäik.

Kõik lapsed käivad koolis,aga ka mina,Bosse,olin koolis lastel külas.Algul oli hirm ja värisesin,aga hiljem  sai päris nalja,kui ma neid pisikesi inimesi jälgisin.Kõik rääkisid,askeldasid,aga keegi ei nutnud ega kakelnud.Lausa märuliks läks,kui nad hakkasid mind koos mutikese toodud lilledega pildistama.Läheksin veel kooli,kui nad mind ilusasti kutsuvad...

Tahan ikka sööki ja jooki,priimat kooki ja jäätist,kõike,kõike,mis annate või endal õnnestub kätte saada,näpata või hankida...

Just niisugune pealkiri sobib mulle ikka ja alati.Mis siis teha,kui kõht on kogu aeg tühi ja isukest jätkub?Söön alati,koos Kaiega tema koogitüki küljest,limpsin kruusist kohvi,haaran jäätise küljest priske tüki.Meelsasti mugin rohtu,kuigi ma pole vissi.Täiskõhuga jooksen suvilaõues mitu ringi,puhkan pisut ...ja alustan jälle söömisega,kui midagi leian.Toitu ikka jätkub!

Oh aegu ammuseid,ei vist tahaks tagasi neid...

Ega ma ikka ei ole usin kirjutaja, aga tahan saada paremaks.Tervis on ka olnud nii nadivõitu,vahepeal ei võtnud üldse jalgu alla,WC poti pealt tõusmiseks kulus üle poole tunni.Nüüd jälle vaevlen peapöörituse ja higistamise käes. Muud hädad lisaks.Kuid ega umbrohi hävine!Keegi ei saa hädine või kurb olla, kui söbraks on pisike lustakas must vigurvänt, kes sabajupikesest ninanipsuni on vempe täis.Loodan,et uus lugu tuleb sisukam.

Kurb õhtu

Aeg lendab ja õues päike muudkui kõrvetab musta mutinahkset kasukat. Mutike on põdur ja higistab, tal käib pea ringi ning ei mängi minuga, aga nii väga tahaks möllata ja palli- või õunajooksu teha. Magada ei suuda enam , Kaiet pole ka veel...Ninaots on nutune...Aga auh-auh, kui ta tuleb,küll ma siis sikutan ja sakutan teda sabast ning 3 päeva  ei anna rahu.Vot ,seda ma teengi!

Tere jälle!

Eelmisest kirjast on juba mitu nädalat möödas.Luban, et hakkan virgaks ja kirjutan oma elust vähemalt ülepäeviti. Mind sõidutati vahepeal kaugele -Pärnusse jaanipäeva pidama. Bussis oli kuum ning kõigutas,koletusuurt kutsikat kartsin ja värisesin, kasse polnud eluseeski näinud, kuid neid ei kartnud ka. Lumivalge karvase kõutsiga isegi musitasime, pontsakas plika Ketrin tahtis mind pidevalt sülle tarida. Surnuaias püüdsin nobedasti aidata, kuigi inimesed muidugi ei mõistnud ja pahandasid. Ikka ,Bosse ära sega,Bosse tule ära! Kaua sa niimoodi lahke ja lõbus oled, loomulikult vajub saba lonti. Niisugune ühe koerakese elu on! Teglikult mulle sõit isegi meeldis.

Uus kostüüm

Esmaspäeva õhtul haarati õues täiesti ootamatult kinni,topiti mürisevasse koletisse(ise nimetavad  seda autoks),viidi üsna võõrasse paika ja  pesti ja karvustati  ja lõigati  ja kammiti ja tehti veel mitu-setu trikki...Olin täitsa väsinud! Jälle pisteti autosse,sõideti .Ometi sain oma mutikese kätte!Ei tea,mis see nüüd oli,aga päris mitmed inimesed jäid mind nähes seisma,ajasid mokad muigele,naeratasid totakalt, ise laususid :"Kui ilus,kui armas,tahan teda kohe endale!" Naljaninad!Ei mina taha kedagi, mul ju oma mutike.
 Eile saingi oma ilusa kasukaga kooli sõita.Üks pruun krants oli ka kooli toodud, ma temast suurt ei hoolinud, aga tema tahtis küll mulle ligi tikkuda.Sain pisut uriseda ka. Kahju ,et neil kõigest kaks meest silmapiiril oli,aga mis sa nende lõuaaluse silitajate ja painorijate peale ikka suud kulutad.Eks teinekord sõidan jälle kuhugi.Kuulsin, et lubasid mind Pärnusse viia. Mis see siis veel on?Ega ta ometi ei hammusta!

Vastikud kuumad ilmad

Inimesed, suured ja pisikesed, võtavad päikest, aga  mina, aga mina ...No proovige ise ligi 30- kraadise kuumaga musta karvase kasukaga  päikese käes olla! Oleks tore vaadata, kui  pikalt teil  endal keel suust väljas on ja kas higitilgad lipsavad mööda nina alla või hoopis üles.Ja see naaksumine veel - Bosse karv sassis, Bosse vatine, Bosse villane ..Olge ise vatised, villased,ja mida kõik veel, kuid jätke Minu kasukas ning saba solvamata.Vot  nii pika pai  __________________________________ peate mulle tegema, võib olla olen siis jälle teie sõber.

Bosseke ja mesilinnuke

Kõik,mis ma näen, ahman suhu ja püüan ära süüa. Harva see mul küll õnnestub...
Täna tuli mutike koju, väljas müristas ,sadas vihma nagu oavarrest, aga tema tahtis mind muidugi õue tirida.See komme on tal alati: õue,õue,õue...
 Õnneks nägin koridoris maas midagi,mis võiks söödav olla! Amps ja suhu  ! Oi,oi,oi, kus nüüd oli mutikesel kiire!Tiris pehme pruuni karvase asja mu suust välja ning hakkas kisama: "Mesilane!Mesilane!" Ah,see oli siis mesilane!Mis tegelane see veel on?Ja miks teda suhu ei tohi võtta?Küll inimesed on kadedad, loomakesel ei või olla isegi oma MESILAST!

Pisikese Bossekese pirakas pahategu

 Pisike Bosseke põhjustas piraka pahanduse:
 Bosse pissis pühapäeval padjale.
     Perenaine porises: "Bosse paha,Bosse päh,
                                     peksa Bossele,palju,palju.
                                     Bosse pissigu põõsasse, 
                                     puule,peenrale, paberile."
      Perenaine päris pahane.
     Bosse palub pisarsilmil :" Bosse pole paha,
                         Bosse  peab palju pissima,
                         Bossel pisike põis,
                         Bosse pisike,Bosse pai ,
                         piisavalt pai. "
     Paipoiss Bosse pääses pahandusest, pirakast pahandusest.

VAHETASIN UHKED VIIGIPÜKSID VANADE DRESSIPÜKSTE VASTU... VÕI MIS TEIE ARVATE?

"Vahetas uhked mustad viigipüksid vanade lottis dressipükste vastu , "nii ütles mu pisikeste räpaste kintsude  kohta  KK, kes mind alati kritiseerida püüab.Kuidas küll inimesed aru ei saa, et ma olen lihtsalt nii töökas ja abivalmis, kihutan aias ringi kõigest jõust, aitan oma mutikest, kuigi märjad ja porised jalad pole just kõige mõnusam asi. Keegi  paha  oli minu loata  kõik ligaseks teinud! Kole, kole!
 Värisen ja võbisen,vihma (nii nad selle külma vee kohta räägivad) sabistab, kuid koju ju tuleb minna. Ja veel bussiga. Aga minu porised käpad! Nutikas Kaie toppis mind kotti, millel on palju musti kriipse.Need olevat tähed ja üldse on kotile palju kordi kirjutatud "RAAMATUD;MIS HARIVAD".Ah et mina olen siis raamat!Mis see veel on? Kas teda süüa saab? Soojem hakkas "Harivas raamatus" küll ja lõpuks sain koju ka.
 Kodus pesi mutike mu käpakesed sooja veega puhtaks.Päris koera tunne tuli ja raamat ei taha ma küll olla.Või mis teie arvate!

On väga hull, kui oled pisike ja tobu!

Just  nii  arvab  ka  mu  perenaine,  kui  ta   jälle salvestab  mu päevaraamatusse  tühja  lehe ...
     Eks mu eluke on ka muidu pisut igavamaks läinud : istun  kodus ning  ootan, ootan, ootan ja lõpuks ta ikka tulebki,see minu mutike.Oleks kena, kui  ta  minuga  rohkem mängida viitsiks. Hädaldab: "Bosse, ära  hüppa, ära mässa,ole vaikselt! No mis ma temaga peale hakkan,sest mäng on pisikese looma töö ja oma tööd teen ma isuga! Tahan joosta, hüpata, möllata, mängida!
    Tsau,loodan homsele päevale ja uutele seiklustele, mida tõotan   kindlasti kirja panna!

Terekest!

Bosse nutulauluke

    BOSSE  NUTULAULUKE

     Mu Kaie  mulle ei  helista.
     Uu - uu- uu...Auh , auh!
    Ja tema mind ei külasta.
    Oi, oi, oi...Urr,auh!
                  Nüüd väga valjult nutan ma,
                   Nuuts,nuuts,nuuts!Ui,ui!
                  Ning väriseb mu saba ka,
                   kuid käpad sibavad.
                              Mu Kaie mind ei armasta,
                              ei tule vaatama.
                              Siiski  nõnda kaua  laulan ma,
                              et lõpuks tuleb ta.
                                          Nüüd kisan  kõva  häälega,
                                           teen klounihüppeid ja
                                          teen musi roosa keelega,
                                           limpsin valgeid sokke ka.
                                           
                                    

                  
                  
   

Ood Bossele

           OOD  BOSSELE

 Bosse näris pildiraami,
 ilusa rohelise ja
 muud väärt kraami,
 peale kohvi limpsas ka
 ning puges pessa tuduma.
 Oi, oi ,kui raske Bosse päev -
 mängi, jookse, vaeva näe.
 Tuleks ometi kord öö,
 siis lõpeb Bossu ränk töö!

Bosse kukkus vette, Tema ja karvased koivad saime kätte...

Pruun karvane elukas jorises ja tiirutas mu pea kohal.
      No kaua võib! Kinni võtta ja ära süüa ! Ainult selles on küsimus!
 Miks ta ometi nii kiiresti edasi jõuab? Ega mina ka papist poiss ei ole, käpakesed  sibavad veel kiiremini!
 Mauh! Plärts! Mis see siis on? Prr, külm!!! Ruttu tagasi! Küll on hea, et see perenaine nii ruttu tuli! Haaras mu sülle ning tassis sooja kamina ette! Kuivatab ja hõõrub! Hirm kaob ka ära!
 See oligi minu esimene suplus:külm, märg ja ligane! Miks küll inimesed vett kiidavad!
 Esimene õnnetus eile oli ,et  pidin suure koera käest pureda saama.Kuigi koera  peremees on tark ja hea, kuulsa sõjasangari sugulane kah, aga jälle päästis  perenaine  mu koera hammaste eest.Mis ma küll peale hakkaksin ilma oma mutikeseta! Auh! Auh! Pean teda hommikul veel varem üles ajama, siis saab mind ikka rohkem aidata!
               Nii mõtlen mina  Bosse Tokkroos (selle nime andis Kaie, kes mind mõnikord tahab ära 
                                                                 näpata, kelle peale haugun kõvasti).

Kaks paha lugu ühel päeval.Hommik algas nii...

Auh!Või suur reede!Mulle oli õnnetuste  reede!
Kui kõik ausalt ära rääkida,siis algas päev nagu tavaliselt. Kell 5.15 äratasin perenaise, et ta juba hommikul vara mõne sammukese astuks. Nagu muuseas lähen ma ise ka temaga kaasa, tembutan tükk aega ja lõpuks on mul "päitsed" peas ning võingi teda jalutada nii siia-sinna, las väsitab end natuke.Et ma ise ka vahel jalga tõstan, mõne kakapumpsu  poetan, see on talle rõõmuks ja preemiaks.Kõik sai tänagi hommikul toimetatud, perenaine pomises ,et 10043 sammu ja puges teki alla tagasi. Ma olin vait ja mõtlesin, mis edasi tuleb.
    Läks aega mööda vähe või palju, täpselt ei tea,aga jälle topiti rihm kaela ja tassiti õue.Nüüd tal see uus komme: pean ise trepist alla liduma,enne kanti  ikka süles,aga olgu pealegi, mulle meeldib hüpata ja joosta, asi see siis ei ole...
Aga kole mürin, kolin, kära,seda ma lihtsalt ei talu.Siis võtab perenaine mu sülle,sest ma värisen ja kardan. Mis inimestel viga, nemad ju ei värise ega karda autode mürinat ja põrinat,kõiki hääli,mison tänaval. Julgevad ise üle tänava minna.Noh mind viidi ka ja olimegi ühe põriseva asja sees.
                                Ikka mina  Bosse Tupssaba.

Imeilus päev

See oli eile! Kardan koledasti bussisõitu! Ihastesse on üksainus peatus! Värisesin ja värisesin, jõudsimegi kohale! Päike paistis, vesi oli kadunud, maa kuiv,lilled oma pisikesed õied välja pistnud.Ja joosta sai ,jalad päris väsisid ära.Suurt musta koera oli päris mõnus narritada, seda naabri Ronnit muidugi. Ta vist arvas tõesti, et saab mind kätte! Narr, mõtles, et saabki mind kätte, aga aed oli ju kõrge ning tihe, ei tema nina sealt läbi saa !Proovis, proovis, lõpuks hakkas veel uluma...Küll mul tuli hea uni, kui tagasi koju jõudsime! Oli ikka ilus päev,see esimene tõeline tööpäev Ihastes !
                           Auh,auh! Homme jälle!  Bosse

Kui Bosse Hellega koolimajja jõudis...

Klassiõhtu jätkub.Püüdsin neile mõistust pähe panna.Kui üks roheliste ketsidega kiiresti minust mööda silkas,mõtlesin teda natuke õpetada, kihutasin talle järele nii kähku,kui mu pisikesed koivad lubasid.Oh sa mu meie! Ma ei teadnudki ,et poisil nii kiired putked on! Tegelikult oli mul üsna lõbus, joosta ja uriseda sai mehiselt. Kaksikud soovisid  meile meeldivat puhkepäeva ning bussisõit kodu poole algas. Uhh! Väsinud olen!
    Järgmisel korral lasen perenaisel neile rääkida,et mina olen hoopis kolmik: mul on vend Tallinnas ja õde Poolas.Kirjutan varsti jälle,kui midagi põnevat juhtub.
                             Surun  käppa! Sops musi kah!
                                                                    Bosse

Kui Bosse Hellega koolimajja jõudis...

Kui  Bosse Hellega koolimajja jõudis..,siis ei olnud kohal veel mitte ühtegi last.Aga üsna pea nad tulid : Anna, Ahti ja Egert, Kätlin, Ketrin ja kõik teised.Mina,Bosse , olin neile üllatus: igaüks tegi mulle pai, katsus käppa, silitas mu ninakest ja endil olid mõnusad magusad naerunäod peas.
 Ma ei saa hästi aru, kuidas laste jaoks on pidu suur lobisemine,toolidega kolistamine,söömine,ringi

Kaunis kasukas

Daamid valmistuvad presidendi vastuvõtuks terve aasta. Pisike dandi Bosse läheb homme,s.o 8.aprillil kohtuma daamide ning härradega Tartu Kunstigümnaasiumi 5a klassis ja tegi ka tõsiseid ettevalmistusi: käis ilusalongis,sai imekauni frisuuri,mis ulatub ninaotsast sabajupini.Õieti sabast sai hoopis kaunis karvane pall.
Kuidas lood on Bosse kommetega,seda näeme homme.Kahtlus on,kas lõdisemisest ja süles istumisest enamat juhtub.
   Kui keebikese kinnis pisikese ümara kõhu ümbert enam kinni ei ulatanud,siis perenaine soovitas leida koerakesel pisut peenem koht!!! Äkki tuleb sama teha ka homsel kohtingul? Näis,näis...

Oh elu,elukest...

Saan varsti 8 kuud vanaks ja olen oma abipereemanda sõnul palju suuremaks  ning pontsakamaks muutun Seda tänu heale ninaesisele (kanaliha,pasteet,viinerid,juust,kohupiim),aga kuna olen tõeline energiapomm ja lustipall,siis muutun varsti,varsti oma perenaise juhtijaks ning koerake peab olema ikka kõige tähtsam .Praegu kuulan veel hoolega sõna,võõraid kohates värisen vaprusest, kuid küll ma õpin ja kosun...Kõigepealt õpin jalga tõstma nagu õige koer.

Bosse olen ma küll, kuid perenaine kutsub mind tihti oma bossiks, sest ma olen kõige, kõige ,kõige ...lustilisem,leebem,pehme lokkis mutinahkse kasukaga,alati kelmust ja tempe täis.PERENAINE EI NUTA enam õhtuti ja see ongi kõige tähtsam.Minu suurtest tegudest tulebki edaspidi juttu.

Terekest!

Olen BOSSE,

üks ilus ja armas,

must ja karvane,

vallatu ja tark

puudlipoiss

ülikoolilinnast.

No jah, ülikooli ma veel näinud pole,

aga äkki järgmisel aastal...

alustan koos perenaisega 

VÄÄRIKATE ÜLIKOOLIS. 

Vaat nii!

Aga enne tuleb kevad ja suvi...

Kohtumisteni!

AUH!