Pruun karvane elukas jorises ja tiirutas mu pea kohal.
No kaua võib! Kinni võtta ja ära süüa ! Ainult selles on küsimus!
Miks ta ometi nii kiiresti edasi jõuab? Ega mina ka papist poiss ei ole, käpakesed sibavad veel kiiremini!
Mauh! Plärts! Mis see siis on? Prr, külm!!! Ruttu tagasi! Küll on hea, et see perenaine nii ruttu tuli! Haaras mu sülle ning tassis sooja kamina ette! Kuivatab ja hõõrub! Hirm kaob ka ära!
See oligi minu esimene suplus:külm, märg ja ligane! Miks küll inimesed vett kiidavad!
Esimene õnnetus eile oli ,et pidin suure koera käest pureda saama.Kuigi koera peremees on tark ja hea, kuulsa sõjasangari sugulane kah, aga jälle päästis perenaine mu koera hammaste eest.Mis ma küll peale hakkaksin ilma oma mutikeseta! Auh! Auh! Pean teda hommikul veel varem üles ajama, siis saab mind ikka rohkem aidata!
Nii mõtlen mina Bosse Tokkroos (selle nime andis Kaie, kes mind mõnikord tahab ära
näpata, kelle peale haugun kõvasti).
No comments:
Post a Comment