Oh aegu ammuseid,ei vist tahaks tagasi neid...

Ega ma ikka ei ole usin kirjutaja, aga tahan saada paremaks.Tervis on ka olnud nii nadivõitu,vahepeal ei võtnud üldse jalgu alla,WC poti pealt tõusmiseks kulus üle poole tunni.Nüüd jälle vaevlen peapöörituse ja higistamise käes. Muud hädad lisaks.Kuid ega umbrohi hävine!Keegi ei saa hädine või kurb olla, kui söbraks on pisike lustakas must vigurvänt, kes sabajupikesest ninanipsuni on vempe täis.Loodan,et uus lugu tuleb sisukam.

Kurb õhtu

Aeg lendab ja õues päike muudkui kõrvetab musta mutinahkset kasukat. Mutike on põdur ja higistab, tal käib pea ringi ning ei mängi minuga, aga nii väga tahaks möllata ja palli- või õunajooksu teha. Magada ei suuda enam , Kaiet pole ka veel...Ninaots on nutune...Aga auh-auh, kui ta tuleb,küll ma siis sikutan ja sakutan teda sabast ning 3 päeva  ei anna rahu.Vot ,seda ma teengi!

Tere jälle!

Eelmisest kirjast on juba mitu nädalat möödas.Luban, et hakkan virgaks ja kirjutan oma elust vähemalt ülepäeviti. Mind sõidutati vahepeal kaugele -Pärnusse jaanipäeva pidama. Bussis oli kuum ning kõigutas,koletusuurt kutsikat kartsin ja värisesin, kasse polnud eluseeski näinud, kuid neid ei kartnud ka. Lumivalge karvase kõutsiga isegi musitasime, pontsakas plika Ketrin tahtis mind pidevalt sülle tarida. Surnuaias püüdsin nobedasti aidata, kuigi inimesed muidugi ei mõistnud ja pahandasid. Ikka ,Bosse ära sega,Bosse tule ära! Kaua sa niimoodi lahke ja lõbus oled, loomulikult vajub saba lonti. Niisugune ühe koerakese elu on! Teglikult mulle sõit isegi meeldis.