Tere jälle!

Eelmisest kirjast on juba mitu nädalat möödas.Luban, et hakkan virgaks ja kirjutan oma elust vähemalt ülepäeviti. Mind sõidutati vahepeal kaugele -Pärnusse jaanipäeva pidama. Bussis oli kuum ning kõigutas,koletusuurt kutsikat kartsin ja värisesin, kasse polnud eluseeski näinud, kuid neid ei kartnud ka. Lumivalge karvase kõutsiga isegi musitasime, pontsakas plika Ketrin tahtis mind pidevalt sülle tarida. Surnuaias püüdsin nobedasti aidata, kuigi inimesed muidugi ei mõistnud ja pahandasid. Ikka ,Bosse ära sega,Bosse tule ära! Kaua sa niimoodi lahke ja lõbus oled, loomulikult vajub saba lonti. Niisugune ühe koerakese elu on! Teglikult mulle sõit isegi meeldis.