Tark luuletus

MEIE  LAEV
Taas purjede all
taas vabana vaevast -
üks väikene maa,
üks kaaretäis taevast.

Ta meeskonna värv
on värvide segu.
Kuid pingul on närv:
mis on siis me nägu?

Kuspoole me laev
peaks halssima purjed -
ees lainete raev
ja ilmasid kurje?

Me laev, meie teos,
tal armust on vöör,
kuid kapteni peos
lõtv on halsinöör.

Et kuhu, et kuidas?
Kuid otsustus hapneb...
Vist viga on seal,
et väsind on kapten.

Siin jälle mina ,Bosse,ilus ,kaval, tark ja natuke paks kah!

Oi, oi ,olen mina , Bosse , ikka hädas selle suure ning tundmatu maailmaga.Õues on külm, sajab vihma,Ihastes märg ja porine,õue saab vähe ning igav, igav,igav...Õnneks käib mutikese juures väike poisike lugemist õppimas,tema veel pelgab mind ja saan talle  näidata, et ma olen ikkagi loom, keda tuleks karta ka.Ta meeldib mulle küll,teeb pai ja mõnikord julgeb isegi minuga pisut mängida.
Täna on hingedepäev,mutike süütas kalmistul küünla ja kodus põlevad samuti igal aknalaual küünlad.Nukker ja rusuv tunne,mutike ei taha mänguda. Mina  laman soojas toas diivanil ja ootan,et mutikese väike käsi teeb mitu hästi pikka paid.Hea,et olen alles nooruke ja terve! Kui nad mind oma dieetidega ei tüütaks!? Kuid mis parata, elu on niisugune! Isegi pisikese muretu puudlipoisi elu!