"Vahetas uhked mustad viigipüksid vanade lottis dressipükste vastu , "nii ütles mu pisikeste räpaste kintsude kohta KK, kes mind alati kritiseerida püüab.Kuidas küll inimesed aru ei saa, et ma olen lihtsalt nii töökas ja abivalmis, kihutan aias ringi kõigest jõust, aitan oma mutikest, kuigi märjad ja porised jalad pole just kõige mõnusam asi. Keegi paha oli minu loata kõik ligaseks teinud! Kole, kole!
Värisen ja võbisen,vihma (nii nad selle külma vee kohta räägivad) sabistab, kuid koju ju tuleb minna. Ja veel bussiga. Aga minu porised käpad! Nutikas Kaie toppis mind kotti, millel on palju musti kriipse.Need olevat tähed ja üldse on kotile palju kordi kirjutatud "RAAMATUD;MIS HARIVAD".Ah et mina olen siis raamat!Mis see veel on? Kas teda süüa saab? Soojem hakkas "Harivas raamatus" küll ja lõpuks sain koju ka.
Kodus pesi mutike mu käpakesed sooja veega puhtaks.Päris koera tunne tuli ja raamat ei taha ma küll olla.Või mis teie arvate!
No comments:
Post a Comment