Oi,oi,küll ma eile õhtul kartsin, kui elekter läks ära, meie mutikesega olime viimasel õhtusel jalutuskäigul ja tuppa tagasi ei saanud. Mutike teadis, et õhtul 10-st öösel 01-ni on elektrikatkestus ja tegi ettevalmistusi -otsis välja küünlad, pani need koridorilauale põlema,võttis kaasa võtme ja läksimegi välja.
Jalutasime ning kõik oli nagu korras.Tahtsime tuppa tagasi tulla,kuid oh õnnetust -ust väljast enam avada ei saanud! Lukunööbike töötas ju elektriga ja seda polnud! Oleks see ometi enne meeles olnud ja välisukse lahti jätnud! Mutike läks päris pabinasse,ei tahtnud koduriietega K juurde ka minna ja lukus ukse taga koridoris kummutil põles küünal.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem(Eesti vanasõna). Kõrvaltrepikojast hüppas välja noormees,kes tegi sama vea nagu meiegi (pani ukse nööbikesega lukku).Poiss püüdis meid aidata, ronis ajalehtede kastile ja koputas esimese korruse aknale.Ei kippu ega kõppu!Kas jäämegi ukse taha! Oi,oi!
Lõpuks ühistu esimees helistas meie trepikoja koristajale ja see tegi ukse seest lahti.
Lõpp hea, kõik hea!Värisemise lõpetasin alles mutikese juures soojas voodis.
Tuleb välja nii, et ka mu mutike ei ole kõige terasem!
No comments:
Post a Comment